Hapnikravi
Kroonilise pulmokardiaalse puudulikkuse väljakujunemise põhjusteks võivad olla erinevad haigusseisundid: krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, tuberkuloosi ja teiste kopsukoe põletikuliste protsesside ulatuslikud jääknähud (fibroos, pleurakamar), bronhiektaasiatobi, tsüstiline fibroos, kopsufibroosid, küfoskolioos, ekstreemne adipoossus, pulmonaalarteri retsidiveeruv trombemboolia, primaarne pulmonaalne hüpertensioon ja ulatuslike kopsukoe kirurgiliste resektsioonide järgsed seisundid.
Kroonilise hingamispuudulikkuse korral esinevad muutused vere gaaside koostises — hapnikusisalduse langus ja süsihappegaasisisalduse tõus.
Krooniline hapnikuvaegusseisund põhjustab pöördumatuid muutusi organismi kudedes. Kroonilisest hüpokseemiast põhjustatud hüpoksiline vasokonstriktsioon kopsuvereringes ja kompensatoorse polütsüteemia teke suurendavad koormust südamele ninga halvendavad mikrotsirkulatsiooni suurendades selliselt veelgi kuded hüpoksiat. Aktiivsest medikamentoossest ravist hoolimata halveneb selliste haigete seisund järk-järgult, kuni saabub surm.
Sellises seisundis patsientide elukvaliteedi ja elulemuse parandamise ainus tulemuslik võte on pikaajaline hapnikravi. Uurimistulemused kinnitavad. et kroonilistel kopsuhaigetel võib ratsionaalse hapnikraviga pikendada elulemust 6–7 aastat ja oluliselt parandada igapäevaelu kvaliteeti. Arenenud tööstusmaades tehtud uuringute põhjal võib pikaajalist hapnikravi vajada 0,1–0,3 % elanikkonnast. Sellise ravi teostamiseks olid juba 1993 aastaks loodud tingimused 37 riigis.
Pikaajaline hapnikravi on näidustatud juba maksimaalset medikamentoosset ravi saavatel haigetel, kellel on kas
- kahes vähemalt kolmenädalase ajavahega tehtud veregaaside analüüsis õhuga omahingamisel PaO2 alla 55 mmHg, või
- on PaO2 55–59 mm Hg, kuid kliiniliselt on diagnoositav cor pulmonale (Rö: pulmonaal-hüpertensioon; EKG: parema vatsakese hüpertroofia) voi hematokrit ületab 55 %.
Peale otseste meditsiiniliste näidustuste tuleb koduse hapnikravi patsientide valikul arvestada veel teisi faktoreid, nagu näiteks patsiendi valmisolek suitsetamisest loobumiseks, tema motivatsiooni järgida täpselt raviplaani ja teisi ettekirjutusi, patsiendi ja tema omaste suutlikkus toime tulla hapnikraviks vajaliku tehnilise aparatuuri käsitsemisega ning ohutustehnika järgimisega.
Koduse hapnikravi korraldamisel on voimalus valida kolme tehniliselt erineva süsteemi vahel:
1.) suruhapnik (balloonides)
2.) hapnikukontsentraator
3.) vedelhapnik
Balloongaas oli alles hiljuti kõige levinum koduse hapnikravi moodus ja sobib hästi piirkondadesse, kus on olemas vastav teenindussüsteem. See moodus nõuab aga pidevat tööd ja hoolt, sest balloone peab järjest vahetama. Ka kujunevad suhteliselt suureks veokulud. Tänasel päeval on kujunemas põhiliseks hapnikuallikaks koduse hapnikravi korraldamisel hapnikukontsentraator. (Seade, mille tööpõhimõte baseerub atmosfääriõhust lämmastikku siduval iseregenereeruval süsteemil). Hapnikukontsentraatoritega on vähem vaeva ja nad on ka patsiendile mugavad, ning võrreldes balloongaasiga pikema aja vältel ka odavamad, kuid nõuavad alguses suurt rahakulutust, sest kontsentraator tuleb ju osta.
Vedelhapniku eeliseks on seadmete kaasaskantavus, mis annab patsiendile suurema liikumisvabaduse. Paraku on aparatuur ja selle kasutamine väga kallis, mistõttu rakendatakse seda meetodit vähe isegi jõukates riikides.
Pikaajalise hapnikravi korral manustatakse hapnikku tavaliselt ninakanüüliga, harvem ja ennekõike raskematel haigusjuhtudel kasutatakse hapnikumaski või nasofarüngeaal- ja transtrahheaalseid kateetreid.
Eesmärk on hoida PaO2 üle 60 mm Hg.
Pikaajalise hapnikravi eesmärgid:
- hüpokseemia korrektsioon hüperkapnilist atsidoosi indutseerimata.
- kroonilise hingamispuudulikkusega haigete igapäevaelu kvaliteedi parandamine ja eluolemuse pikendamine.
- haigete neurofüsioloogilise staatuse parandamine
- pulmonaalhüpertensiooni vähendamine
- polütsüteemia vähendamine
- mõned uurijad on arvamusel, et raske kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega sageli kaasnev progresseeruv hingamislihaste nõrkuse areng hüpokseemia vähendamise korral pidurdub.
- tervishoiukulutuste vähendamine (väheneb haiglaravi sagedus ja lüheneb haiglas viibimise aeg)
- osal haigetest täheldatakse peale pikemaajalist hapnikravi seisundi paranemist sedavõrd, et nad võivad loobuda hapnikravist.
Eeldused efektiivseks hapnikraviks.
- Oluline on haiglas eelnevalt testitud individuaalne soovitud PaO2 tagav O2 pealevool. Enamikul juhtudel mitte alla 2 l/min.
- Pikaajalisest hapnikravist võib efekti oodata siis, kui hapnikku manustatakse kindlasti üle 15 tunni ööpäevas. Uuringud on näidanud, et hapniku kasutamine alla selle ajalise piiri ööpäevas ei paranda haigete elulemust ja see jääb sarnaseks haigetega, kes hapnikravi üldse ei saa.
- Hapnikku peab kindlasti manustama öötundidel
- Hapnikravi peab olema järjepidev ja haigeid tuleb motiveerida ravi jätkamise osas ka siis kui on saavutatud esmane efekt üldseisundi ja subjektiivse enesetunde paranemise näol.
Haiged, kellel esineb hingamispuudulikkuse tõttu krooniline hüperkapnia või kellel hapnikravi põhjustab hingamisdepressiooni ja seetõttu C02 kontsentratsiooni tõusu veres ning respiratoorset atsidoosi, vajavad abistavat respiraatorravi näo- voi ninamaski kaudu spetsiaalse hingamisaparaadiga. Sageli on see näidustatud ainult öötundideks.
Hingamispuudulikkuse süvenedes võib krooniliste obstruktiivsete kopsuhaigete puhul olla näidustatud hingamisteedes pidevat positiivset rõhku tagava (CPAP) süsteemi kasutamine. Selle ravivõtte abil vähendatakse väikeste hingamisteede ekspiratoorset kollapsit ja suurendatakse hingamismahtu. Nii saavutatakse arteriovenoosse shunteerumise vähenemine ja vere oksügenisatsiooni paranemine.
TÜ Kopsukliiniku töötajate initsiatiivil ja teostusel ning suuresti ka asutuse kulul on Tartus ja Tartu lähimas ümbruses viimase nelja aasta jooksul olnud pidevalt kodusel hapnikravil 15–18 patsienti. Nendest 1 haige on abistaval respiraatorravil. Sel viisil oleme andnud neile haigetele võimaluse viibida koduses miljöös ja tunda end subjektiivselt tervemana ning tulla vähemal või rohkemal määral toime hädavajalike koduste toimetustega. Samuti võime kindlalt väita, et nende patsientide osas on oluliselt vähenenud hospitaliseerimiste arv ja haiglaravipäevade kestus.
